Hõbe:
Paljud inimesed kipuvad alateadlikult seostama sõna
„odav” sõnaga „inetu”. Ajalugu näitab, et paljudest
algselt riskantseteks või küsitavateks peetud
investeeringutest on saanud muljetavaldavat tootlust
toovad varad. Kas see käib ka hõbeda kohta või on
õigus neil, kes ütlevad, et hõbe on vaese mehe kuld?
Äkki on praegune olukord kuidagi kunstlik ja hõbe
saavutab tulevikus praegusega võrreldes uskumatult
kõrge hinnataseme?
Ehkki kuld on hõbedast palju kallim, on olnud aegu, kui seda peeti ametlikul
tasemel väärtusetuks ja kasutuks. Veel 1960. aastatel kõlas radikaalsete
poliitikute ja majandusteadlaste suust selliseid sõnu, kuna kullauntsi hind oli
fikseeritud 35 dollari tasemele. Vaid kümme aastat hiljem oli kulla hind 850
dollarit! 1970. aastal poleks keegi uskunud, et kulla hind tõuseb järgmise kümne
aasta jooksul 24-kordseks.
Täna peetakse hõbedat odavaks ja seega vähem ihaldusväärseks
väärismetalliks ning väidetele, et tulevikus maksab see 15 dollari asemel 200
dollarit untsist, vastatakse naeruga. Hõbeda toetajad ei kaota küll usku, kuid
investeerimist alustav keskmine eestlane mõtleb enne kümme korda järele. Kas
see on siis oma hinda väärt? Kas on mõistlik omada hõbedat oma portfoolios?
Mida tähendab hõbedasse investeerimine?
Sama nagu kulda investeerimine. Mõlemad metallid täitsid kunagi raha rolli,
mõlemat kasutati raha kattevarana ning mõlemad leiavad rakendust
tööstustootmises. Üldiselt on hõbe kullast selles mõttes üle. Rahana on hõbedal
võimsam ajalugu, kuna seda kasutasid massid, samas kui kuldraha oli üksnes
kuningate ja kõrgklassi päralt – see tähendab, et igapäevakaupade eest maksti
hõbetaalrites-, -krossides ja -drahmides.
Tööstustoormena kasutatakse hõbedat palju laialdasemalt kui kulda. Kui kogu
kuld peaks Maa pealt kaduma, jääksime praeguse seisuga ilma peamiselt ehte-,
hambaplommi- ja galvaniseerimismaterjalist. Hõbedata kukuks kokku suurem
osa globaalsest tööstustootmisest, kuna seda kasutatakse tohutus hulgas
igapäevaesemetes. Muu hulgas arvutis ja telefonis, mida igapäevaselt
kasutame. Lisaks kaamerates, fototarvikutes, lauahõbedas ja juveelides. Vähem
tuntud toodeteks, mis sisaldavad hõbedat, on autoistmesoojendused,
päikesepaneelid, kellapatareid, kirurgiatööriistad, peeglid, veefiltrid, külmikud,
nõudepesumasinad ja õhksoojuspumbad. Hõbedat kasutatakse
ravimitööstuses, juveelitööstuses, nanotehnoloogias, ökoloogias, fotograafias,
autotööstuses, elektroonikas ja paljudes teistes valdkondades. Enda ümber
ringi vaadates ei pruugi seda märgatagi.
Siis veel lingvistilised ja etümoloogilised tõsiasjad. Näiteks prantsusekeelne
sõna “ l’argent “ tähendab nii raha kui ka hõbedat, mis viitab hõbeda algsele
otstarbele. Hiina keeles on sõna „pank” otsene tähendus „hõbedamaja”.
Maailma kultuuridest ja keeltest võib leida palju sarnaseid näiteid. Kas paneme
neid tähele?
Aga kuidas on see seotud hõbedasse investeerimisega ja mis veelgi tähtsam,
sellelt tulu teenimisega? Pealtnäha ei olegi, kuna hõbe on nii odav. Tegelikult
tuleks hõbedasse investeerimise, ostmise-müümise ja kauplemise otsuse
tegemiseks teada mõningaid põhitõdesid kulla ja hõbeda erinevuste kohta.
Alustame algusest.
Hõbeda hind.
Hõbeda ostmisel tuleb maksta käibemaksu ehk selle ostmisel väärismetallidega
kauplevalt ettevõtjalt, on hinnaks spot-hind (turuhind) pluss ligikaudu 25%.
Kulda ostes maksate metalli eest, mündi või plaadi/kangi valmistamise eest ja
lisaks müüja vahendustasu. Hõbedat ostes lisandub hinnale ka käibemaks.
Üldiselt tähendab see, et jaemüügist ostetud hõbeda kasuga müümiseks peaks
hind tõusma ligikaudu 25%.
Miks? Sest jaeostjad pakuvad hõbeda eest turuhinda. Kui ostate hõbedat
hinnaga turuhind + 25%, siis peab hõbeda turuhind tõusma 25%, et saaksite
selle müümisel ostuhinna tagasi. Loomulikult on võimalik müüa hõbedat ka
kõrgema hinnaga, kuid tavainimestel ei ole neile võimalustele juurdepääsu.
Hõbeda kiireks, mugavaks ja turvaliseks müümiseks raha eest peate pöörduma
kullassepaärisse, pandimajja või muusse hõbeda ostmisega tegelevasse
ettevõttesse. Neil ettevõtetel on oma kulud, mistõttu nende pakutav hind on
turuhinna lähedal.
Miks on hõbe hea investeering?
Praegu on hõbe kullast ligikaudu 70 korda odavam. Miks? Mitmesuguste allikate
(sh geoloogiainstituutide) andmetel on hõbedat maakoores ainult kümme korda
rohkem kui kulda. Kas see suhe ei peaks hinnas kajastuma?
Veel 1870. aastateni oli kulla ja hõbeda turuhindade suhe 1:15. Tol ajal oli see
suhe ligikaudu sama nagu kahe väärismetalli pakkumiste suhe. Hõbedat oli turul
kullast 15 korda rohkem ja hõbeda turuhind oli 15 korda madalam.
Üldlevinud arvamuse kohaselt on „õige” suhe 1:15 kuni 1:20. Äärmuslike
mõtlejate arvates on hõbeda väärtus kümnendik kulla omast.
Need on üksnes teoreetilised arutluskäigud, mille põhjendamiseks oleks vaja
ajalooliseid andmeid. Kahjuks on need andmed mõnevõrra katkendlikud.
Milline on üldpilt?
Mida kaugemale minevikku minna, seda madalamaks suhe muutub. Vanas
Egiptuses oli hinnasuhe kuni 1:2. Miks? Sest tol ajal oli hõbedat võrreldes
kullaga ringluses praegusest oluliselt vähem, ainult 2–3 korda rohkem, ning
pakkumiste suhe määrabki suuresti kulla-hõbeda hinnasuhte.
Aja jooksul mõlema väärismetalli kaevandamine kiirenes ning pakkumised
lähenesid geoloogilisele tegelikkusele. Hõbeda kaevandamine kasvas kiiremini
ning hinnasuhe käis pakkumiste muutumisega kaasa: kui keskajal oli hinnasuhe
ligikaudu 1:10, siis 13. sajandil juba 1:12.
15. sajandi lõpul alanud konkista vallandas uued Atlandi ookeani ületavad
hõbeda- ja kullavood. Euroopa ujutati mõlemaga üle, iseäranis esimesega.
Alates 17. sajandi teisest poolest püsis hinnasuhe stabiilselt 1:15 tasemel.
Allikas: http://seekingalpha.com/article/422081-324-years-of-the-gold-tosilver-ratio-and-195-silver
Sel ajal paiskus Euroopa turule tohututes kogustes Mehhiko hõbedat. See voog
ei lakanudki, küll aga nõrgenes aegamööda.
18. sajandi lõpul võeti vastloodud Ameerika Ühendriikides kasutusele Euroopa
taalri Ameerika versioon, dollar. Ühendriikide valitsuse ees seisis valik ühe- või
kahemetallisüsteemi vahel. Kulla tulihingelisest toetajast, Alexander Hamilton,
otsustas lõpuks kahemetallisüsteemi kasuks. Põhjus oli lihtne: kulda oli tol ajal
rahana kasutamiseks liiga vähe. Kuna hõbedat oli rohkem (iseäranis Hispaania
müntide kujul), pidi mõlema metalli seadusliku maksevahendina
kasutuselevõtmine rahapuuduse probleemi lahendama. Kahemetallisüsteemis
oli vaja vermimissuhet ehk seda, mitu korda rohkem kaaluvad hõbemündid
sama nimiväärtusega kuldmüntidest. Kokku lepiti vermimissuhtes 1:15.
Väärismetalliturud olid selleks ajaks juba kaua tegutsenud. Napoleoni sõdadeni
oli suurim neist ilmselt Hamburgis ning selle turu järgi määrati ka kulla ja
hõbeda turusuhe. Enne 19. sajandi algust oli see fikseeritud 1:15 tasemele, kuid
muutus vaid mõni aasta hiljem pikaajalise trendi mõjul.
19. sajandi alguses hakkasid prantslased vermima uut raha franki, millest sai
eesseisvatel aastakümnetel eeskuju paljudele riikidele (Ladina Rahaliit). Kuld- ja
hõbefrankide vermimissuhe oli dollari omast mõnevõrra erinev, 1:15,5.
Siinkohal selgitame kahte mõistet, mida kulla ja hõbeda hinnasuhet
prognoosivad analüütikud tänapäeval tavaliselt ei arvesta. Riigi määratud kulla
ja hõbeda hinnasuhet nimetatakse vermimissuhteks (mint ratio) ja see ei pruugi
võrduda turuhindadest tuleneva turusuhtega (market ratio). Esimene määrati
jäigalt raha ametliku väärtuse määramiseks kahemetallisüsteemis. Teine on
pidevas muutumises, põhinedes ostjate ja müüjate tegevusel ning kajastades
väärismetallide tegelikku turuväärtust. Ilmselgelt on selline kahe kursiga
süsteem viljakas pinnas spekulantidele.
Mis veelgi hullem – poliitikud eirasid täielikult turule iseloomulikku volatiilsust ja
sellest tulenevat tõsiasja, et vermimissuhe lahkneb turusuhtest.
Imekombel ei erinenud 19. sajandi algusosas vermimissuhe turusuhtest rohkem
kui mõne protsendi võrra. Ehkki turusuhe kajastas peamiselt väärismetallide
kaevandamise kiirus ja vermimissuhe poliitikute suva, ei ületanud nende
erinevus mõnda protsenti. Miks see oluline on?
Sest tänaseks on alles üksnes turusuhe. Kuna riigid on väärismetallistandardist
loobunud, puudub vermimissuhtel mõte. Kui varem oli turusuhe lähedalt seotud
kulla ja hõbeda pakkumisega, siis nüüd see enam nii ei ole. Teadaolevalt on
hõbedat maailmas 10 kuni 15 korda rohkem kui kulda. Kuid kulla hind on tervelt
70 korda kõrgem! See lõhestab finants-ja valuutaturgu.
Hõbedastandardi lõpp.
Hõbedat on rahana kasutatud ammustest aegadest. Paljudes riikides oli see
ühe- või kahemetallisüsteemi raames kasutusel 1870. aastateni. Turusuhte ja
vermimissuhte erinevuse suurenemisega, pangandussüsteemi arenguga ning
sellest tuleneva spekulatsiooni ja majandusarenguga kaasnes kapitalivoogude
ja kasumiahnuse kasv. Kaks riiki olid juba hõberahast loobunud. Ehkki alguses
täitis see oma rolli hästi, tõrjuti see Ameerika Ühendriikide ja Saksamaa
rahasüsteemidest välja. Miks? Mida see neile riikidele andis?
Samas oli ainsa raha rolli jäänud väärismetalli ehk kulla hind suureneva
nõudluse tõttu tõusuteel. Need, kellel seda oli, lõikasid kulla kasvavast
ostujõust kasu. Saksa Impeerium sai Prantsusmaalt sõjakahjude hüvitamiseks
tohutu reparatsiooni: 5 miljardit franki kullas! Nõukogude Liidu puhul pole
põhjused selged, kuid 20 aasta eest oli avastatud kullamaardlaid ning
väidetavalt oli nendega seotud inimestel sidemeid poliitikamaailmaga.
Sellest ajast peale oli hõbeda hinna stabiilsus minevik. See muutus volatiilseks
ning spekulatsioonidele haavatavaks. Ehkki hõbeda ja kulla pakkumiste suhe on
stabiilne, toimivad turud hoopis teistel põhimõtetel ning hõbeda väärtus kõigub
päevast päeva oluliselt.
Ajaloost võib teha ühe lihtsa järelduse. Niipea kui hõbeda kasutamine
maksevahendina lõpetati, hakkas selle väärtus vähenema, ning paistab, et see
ei stabiliseeru kunagi, kui seda just uuesti rahana kasutusele ei võeta. Kas see
on investorite jaoks halb? Vastupidi – hajutamisvõimalus muudab investeeringu
atraktiivseks ka juhul, kui see on mõnevõrra riskantne. Ja mida me teame
riskide võtmisest seoses hõbedaga?
Tänapäev.
Nagu eelnevalt öeldud, hoiavad paljud investorid hõbedast eemale selle hinna
tõttu, mis on psühholoogiline tegur. Kallim alternatiiv – kuld – tundub
atraktiivsem. Odavam alternatiiv – hõbe – tundub kehvem. See ei ole
ratsionaalne lähenemisviis, sest inimesed on emotsionaalsed olendid, isegi kui
nad teavad, kuidas oleks mõistlik käituda. Nii professionaalsete kauplejate kui
ka psühholoogide hulgas on see üldteada. Seetõttu teenivad pikas perspektiivis
kõige rohkem need, kes ei lase emotsioonidel endast võitu saada.
Teine tegur on hinnavahe, mis raskendab hõbedalt kasumi teenimist. Kui
ostetud kullalt kasumi teenimiseks piisab kulla hinna 5% tõusust, siis hõbeda
hind peab käibemaksu tõttu tõusma üle 25%. Erinevus on suur. Küsimus on
selles, kas hõbeda hind võib kasvada rohkem kui 25%. Ainult sel juhul oleks see
kullast atraktiivsem investeering.
Mida me praegu teame?
Hõbedat on maailmas ainult 10–15 korda rohkem kui kulda. Nõudluse
suurenemisele reageerib hõbeda hind kiiremini kui kulla hind. Kui kasvõi väike
osa kullaturgudel olevast kapitalist suunduks hõbedaturgudele, võiks hind
kergesti tõusta 100–200 dollari tasemele. See ei ole midagi muud kui
pakkumise ja nõudluse seadus. Praegu tundub, et selline asjade käik ei ole kuigi
tõenäoline.
Kulla ja hõbeda hindade korrelatsioon on tugev, korrelatsioonitegur on ligikaudu
0,8. See on üsna kõrge väärtus. See tähendab, et kahe väärismetalli hinnad
liiguvad peaaegu koos. Kulla hinna tõusmisel tõuseb ka hõbeda hind.
Korrelatsioon ei näita põhjuslikku seost ning võimaldab üksnes tõdeda, et ühe
metalli hinna tõusmisel või langemisel liigub teine samamoodi.
Allikas: www.macrotrends.net
Kui see korrelatsioonitegur püsib (seda võib oletada viimase 50 aasta
turuhindade analüüsi põhjal), siis peaks järgmises hinnatõusu faasis hõbeda
hind tõusma palju rohkem kui kulla hind. Kas ajaloost võib tuua sellekohaseid
näiteid?
Allikas: www.macrotrends.net
Käsitleme olulisemaid hõbeda hinnatõuse:
1980 ja 1982–1983
1980. aastal toimus hõbeda hinna ülikiire spekulatiivne kasv. Paljud eksperdid
seostavad seda vendade Huntidega, ehkki nad ei olnud ainsad, kes väidetavalt
mullist kasu lõikasid. Oluline on see, et turg läks kaasa ning kõik toimus
turumehhanismide jõul, ehk tegu ei olnud millegi ebaseaduslikuga, vaid
järjekordse mulli kasvamise ja lõhkemisega.
1980. aasta jaanuarini ostsid paljud riigid kulda kokku vastusena dollari
väärtuse vähenemisele 1970. aastate inflatsioonikriisis. Kulla hind kasvas,
saavutades 1980. aasta jaanuariks taseme 850 dollarit untsist. Sellist hinda
nägid ette vähesed. Neid, kes suurt kasvu prognoosisid, ei usutud ja isegi
naeruvääristati. Samal ajal osteti kokku ka hõbedat, mille hind jõudis peaaegu
50 dollarini untsist. See toimus vaikselt, jäädes kullasära varju – kulda kiputakse
tooraineturgudel ikka kõige rohkem jälgima. Kahe metalli hinnasuhe jõudis
tasemele 1:17, mida polnud nähtud viimased 100 aastat. Vaid mõne aasta eest,
1973. aastal, sai untsi kulla eest tervelt 45 untsi hõbedat. Mõlema metalli hind
kasvas, kuid hõbeda hind kasvas oluliselt kiiremini ja tõi neile, kes taipasid õigel
ajal müüa, palju suuremat kasumit.
1980ndatel ja 1990ndatel valitses valdavalt karuturg (bearish market). 1981.–
1982. aastal võis toimuda midagi sarnast, kuid hinnasuhe ei langenud kordagi
alla 1:30. Iseäranis tähelepanuväärne on see, kui lühikese ajaga hinnasuhe
muutus.
21.06.1982 oli see 1:61 (296,75 dollarit Au ja 4,90 dollarit Ag), kuid vähem kui
aasta hiljem 1:32 (410 dollarit Au ja 12,74 dollarit Ag). Mõlemad metallid
kallinesid 12 kuu jooksul, kuid hõbe kallines oluliselt rohkem.
2010
21. sajandi alguses tegi väärismetalliturg kannapöörde. 2010. aastal saavutas
hõbeda hind uskumatu taseme 49,5 dollarit untsist. Ehkki ka kulla hind kasvas
aegamööda, tõusis hõbe endale iseloomulikult väga kiiresti. 2008. aasta 24.
detsembril oli hinnasuhe 1:86 (880,25 dollarit Au ja 10,29 dollarit Ag). Vähem
kui 2,5 aastat hiljem, 2011. aasta 28. aprillil oli hinnasuhe 1:32 (1535,5 dollarit ja
48,7 dollarit). Jällegi – mõlema väärismetalli hind kasvas, aga hõbeda hind
kasvas rohkem.
2017
Isegi kõrgemat kasumimarginaali ja käibemaksu arvesse võttes võib hõbeda
hinna potentsiaalne tõus pakkuda paremaid kasumi teenimise võimalusi, kui
kuld. Selle kasuks räägivad nii praegused kui ka ajaloolised andmed. Nende
ridade kirjutamise ajal on hinnasuhe 1:71. See tähendab, et uude kasvufaasi
jõudmisel oleks teenimisruumi korralikult. Kui kulla hind tõuseks 2000 dollarini
ning hinnasuhe tõuseks praeguse suhtes vähemalt kaks korda, nt tasemele
1:35, siis tõuseks hõbeda hind 57 dollarini untsist, tuues 238% kasumit. See
kataks vabalt hõbeda jaemüügist ostmisel makstava marginaali ja käibemaksu
ning tooks ikkagi rohkem kasumit kui kuld.
Kas nii läheb? Ja millal? Mis selle vallandab?
RakettPower kauplemiskursus ja abivalmis kogukond võimaldab sellest rohkem
aru saada. Nii informatiivse osapoole, kui ka graafilise analüüsiga.
Ehk on Sinulgi võimalus teenida rahalist kasumist, kulla ja hõbeda, hinnasuhte
kõikumisest.
Allikas: https://goldenmark.com/et/mysaver/kas-hobe-on-hea-investeering